Prantslastel on ülbe ja ebaviisakas maine. Tegelikult nägin äsja sotsiaalvõrgustikes nimekirja, kus on järjestatud kümme kõige ebaviisakamat riiki.
Mis te arvate, kes on esikohal?
Jah, te arvasite ära. Tundub aga, et paljud neist nn ebaviisakuse ekspertidest ei ole kunagi Prantsusmaal palju aega veetnud või on käinud ainult Pariisis… või on hinnanud tervet riiki selle teenindajate järgi.

Mäletan oma esimest reisi Euroopasse 1970ndatel. Mõne inimese soovitusel (kes polnud kunagi varem Prantsusmaal käinud) otsustasin teha kiire reisi läbi poolkuu maa.
Sattusin teel põhja poole kohtuma ühe toreda prantslannaga.
Veetsime rongis paar väga meeldivat tundi vesteldes ja enne rongist väljumist kutsus ta mind oma koju.
Kuidas ma võinuksin keelduda?

Pärast oma seiklusi Põhja-Euroopas suundusin Lille’i , et avastada Lys-lez-Lannoy väikelinna.
Ma ei leidnud kedagi, kes oleks inglise keelt rääkinud, kuid mõned sõbralikud inimesed aitasid mind jaama üles leida.
Jätsin rongist maha Roubaix’ linnas ja inimesed näitasid mulle õige suuna. “C’est là-bas!” Ma nägin vist segaduses välja, sest üks mees otsustas, et parem oleks mind sinna sõidutada.
Ta parkis auto minu antud aadressi juurde ja ei lahkunud enne, kui nägi mind majja sisenemas.

Algselt oli mul plaanis veeta paar tundi Thérèse’iga rääkides ja minna siis tagasi Lille’i, et leida noortekodu.
Kuid tema vanemad nõudsid, et ma veedaksin paar päeva nende perekonna juures.
Nii et vahepeal, kui Thérèse’i ei olnud seal, ei olnud mul tema perega ühist keelt. Sellegipoolest suhtlesime (või nii ma arvasin).
Mul polnud aimugi, mida ma sõin või jõin, kuid see kõik oli väga maitsev.

Järgmisel aastal sõitsin kuus kuud mööda Euroopat autostopiga. Veetsin palju aega Prantsusmaal reisides.
Kuigi kohtasin ebaviisakaid teenindajaid, abituid ametnikke ja ebaviisakaid inimesi, leidsin, et enamik prantslasi on sõbralikud või vähemalt sallivad.
Ja ma olin tänulik kohalikele, kes olid uhked oma linna üle, andsid mulle head nõu või näitasid mulle ümbruskonda.

Los Angeleses, pärast minu tähelepanuväärset reisi, võtsin prantsuse keele tunde. Kui ma lõpetasin ülikooli, sain Prantsusmaal töötamiseks üliõpilasloa. Pärast mitme sobimatu töökoha leidmist Pariisis sain tööpraktika ühes suusakuurordis Alpides.
See oli kuulsa Club Medi keti juures. Lisaks sportlikele tegevustele oli klubis rõhk ka suhtlemisel teiste külastajate ja töötajatega. Selle tulemusena õppisin palju Prantsuse ühiskonna, toidu, spordi, vaba aja veetmise, poliitika, muusika, pereelu ja palju muud.
Hiljem otsustasin teha teise praktika Guadeloupe’ile.